Võrkude rikkusː vabast tarkvarast vaba kultuurini

Selle nädala blogipostituses räägime häkkerite kultuurist ning analüüsime Eric S. Raymond’ i kirjutist „How To Become A Hacker“. Rääkides häkkeritest, siis paljude inimeste esmane kujutluspilt on mehest, kes istub üksi pimedas keldris. See pole aga tegelikult tõsi ning kui keegi defineerib ennast häkkerina, siis ei pea ta ilmtingimata just selline välja nägema.

Kirjutise esimeses pooles räägib Raymond sellest, kuidas luua häkkerlikku suhtumist endas. Esiteks toob ta välja, et oluline on probleemide lahendamise soov. Nõustun sellega, et inimesest ei saa häkkerit, kui talle ei meeldi vastu võtta erinevaid ülesandeid ning tal puudub uudishimu selle vastu, kuidas midagi muuta või parandada. Lisaks toob Raymond välja asjaolu, et häkkerid ja üldisemalt loomeinimesed ei tohiks kunagi tunda igavust ega nüridust. Tegemist on üsna loogilise väitega, sest ilmselgelt ei tegele keegi enda meelis asjaga, kui ta tunneb igavust. Alati peaks otsima uusi võimalusi ja väljakutseid selleks, et muuta oma elu põnevamaks. Samuti on uute probleemide otsimine kasulik, sest nii ei toimu vaimset seisakut, mis võib mõjuda pigem negatiivselt kui positiivselt.

Kirjutise teises pooles on välja toodud erinevad põhioskused, mis peaksid olema inimesel, kes soovib ennast nimetada häkkeriks. Esiteks on koheselt välja toodud üks kõige olulisemaid oskuseid, milleks on programmeerimine. Samas tekitas minus huvitavaid ja mõnes mõttes ka vastakaid asjaolusid see, et Raymond räägib LISP’ ist ja Perl’ ist. Eelnevalt ei ole ma kokku puutunud inimesega, kes ütleks, et just nende kahe keele ära õppimine on kõige alus. Seetõttu kahtlen ma, kas just need kaks keelt on hädavajalikud selleks, et tunda ennast osava programmeerijana. 

Lisaks on väljatoodud asjaolu, et tehnikamaailmas olles ning tegutsedes, on inglise keele oskus väga vajalik. Seetõttu nõustun ka tekstis välja toodud väidetega, et kui inglise keele oskus on puudulik või vähene, siis tuleks sellega kindlasti tööd teha, et see omandada. Paralleeli võib tuua näiteks ka eesti keelega, mille sõnavara laieneb pidevalt, kuid siiski on mõningaid tehnilisi väljendeid, mida on eesti keelde peavõimatu tõlkida või mis kõlavad lihtsalt väga kohmakalt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „How To Become A Hacker“ on väga hästi kirjutatud ning kindlasti lugemistväärt, sest sisaldab palju huvitavaid vaatenurki. Samas peab ka tõdema, et infotehnoloogia valdkond areneb väga kiiresti ning seetõttu võivad mõningad seisukohad tunduda iganenutena.

Kasutatud kirjandus: 

http://www.catb.org/esr/faqs/hacker-howto.html